Kui käed annavad märku aga põhjus ei pruugi olla seal, kus valu tuntakse. Me kasutame käsi iga päev. Mõni teeb rasket füüsilist tööd. Teine hoiab tunde arvutihiirt või telefoni. Üks koormab lihaseid dünaamiliselt. Teine hoiab kätt sundasendis staatilises pinges. Paradoksaalsel kombel võib just see viimane olla närvisüsteemile koormavam. Aja jooksul hakkavad tekkima kaebused nagu valu küünarnukis, randme- ja peopesavalu, sõrmede tuimus, öine “käte suremine” ja nõrgenenud haardejõud.
Sageli jõutakse diagnoosini karpaalkanali sündroom (syndroma canalis carpi). Ja lahendusena pakutakse operatsiooni – karpaalkanali vabastamist.

Kas probleem on alati karpaalkanalis?
Karpaalkanal on kitsas anatoomiline ruum randme piirkonnas, mille kaudu kulgeb keskpidine närv (nervus medianus). Kui see satub surve alla, tekivad klassikalised sümptomid nagu pöidla, nimetissõrme ja keskmise sõrme tuimus, kipitus ja öine ärkamine. Kuid kliinilises praktikas näeme sageli midagi muud. Therapeias kohtame regulaarselt inimesi, kes on läbinud ühe või isegi mitu karpaalkanali operatsiooni ning jõuavad meie juurde samade kaebustega, et sõrmed on endiselt tuimad, öine suremistunne püsib, haardejõud ei ole taastunud ja küünarvarres on pidev pinge.
See viitab sellele, et sümptom ei pruugi olla tekkinud ainult randme tasandil. Närvitee on pikem kui randmekanal
Ülajäseme närvid saavad alguse kaelast (C5–T1). Sealt liiguvad nad läbi õlavöötme, kaenla, õlavarre ja küünarvarre kuni randmeni.
Kui närv on ärritunud või komprimeeritud kõrgemal tasemel, näiteks kaelalülide piirkonnas, rangluu all, küünarliigese siseküljel (ulnaarnärv – nervus ulnaris) või küünarvarre lihaskestas, võib sümptom avalduda randmes või sõrmedes.
Seda nimetatakse nn topeltkompressiooni sündroomiks (double crush syndrome): närv on tundlik juba ühes piirkonnas ning teine, väiksem surve distaalses osas süvendab kaebusi. Sellisel juhul operatsioon randme tasemel ei pruugi lahendada probleemi tervikuna.

Staatiline pinge – alahinnatud risk
Arvutihiire või telefoni pikaajaline hoidmine põhjustab küünarvarre fleksorite ja ekstensorite kroonilist pingeseisundit. Lihased muutuvad jäigemaks, fastsia kaotab elastsuse ning närv ei saa kudedes vabalt liikuda. Närv ei talu hästi pidevat mikrosurvet, hapnikupuudust ja kudede turset. Selle tulemusel tekivad sensoorse närvi sümptomid nagu surin, kipitus, tuimus. Hiljem võib lisanduda ka motoorne nõrkus.

Mida me Therapeias näeme?
Aastate jooksul oleme töötanud väga suure hulga inimestega, kellele on soovitatud operatsiooni või kes on selle juba läbinud.
Meie kliiniline kogemus näitab, et paljudel juhtudel ei ole primaarne probleem ainult karpaalkanalis. Sageli leiame küünarliigese tasemel ulnaarnärvi ärrituse, kaelast lähtuva närvijuure tundlikkuse, õlavöötme sümpaatilise ülepinge või küünarvarre fastsiaalse restriktsiooni
Kui vabastada kude ja taastada närvi liikuvus kogu trajektoori ulatuses, väheneb surve ka randme piirkonnas.

Kuidas kupust tulenev madalrõhk aitab?
Kuppteraapia toimib negatiivse rõhu ehk madalrõhu põhimõttel. Erinevalt kompressioonist tekitab kupp kudedes dekompressiooni.
See tähendab mikrotsirkulatsiooni paranemist, koevedeliku liikumise aktiveerimist, fastsiaalse elastsuse suurenemist ja närvi liuglemise paranemist. Närv ei vaja ainult “ruumi” luulises kanalis.
Ta vajab liikuvust kogu oma teekonna ulatuses.
Kui vähendada ümbritsevate kudede pinget ja taastada närvi gliding-funktsioon, võivad sümptomid taanduda ka ilma kirurgilise sekkumiseta – või pärast operatsiooni, kui kaebused püsivad.

On oluline rõhutada, et mitte iga karpaalkanali sündroom ei ole ravitav konservatiivselt. Raske ja kauakestev kompressioon, millel on juba tekkinud närvikahjustuse tunnused, võib vajada kirurgilist lahendust. Kuid enne lõplikku otsust tasub hinnata närviteed tervikuna kael ⇄ õlavööde ⇄ küünarliiges ⇄ küünarvars ⇄ randmekanal.
Närvisüsteem ei tööta segmentidena. See toimib süsteemina.

Miks inimesed meie juurde jõuavad?
Sageli tulevad inimesed siis Therapeiasse, kui nad on proovinud ravimeid, ortoose, süste, nõelravi ja ka operatsiooni.
Kõigest sellest hoolimata tunnevad, et lahendus jäi poolikuks.
Kui sümptomite taga on mitmetasandiline surve või krooniline neuroloogiline ärritus, on vaja terviklikku lähenemist.
Therapeias keskendume mitte ainult valukohale, vaid kogu funktsionaalsele ahelale. See on põhjus, miks näeme korduvalt olukordi, kus operatsiooni asemel või selle järel saavutatakse märgatav paranemine konservatiivsete meetoditega.

Käed on meie tööriistad -nad annavad märku, ei tohiks piirduda ainult randme vaatamisega. Oluline on mõista, kus algab närvitee ja kus võib tekkida tegelik takistus.
Sageli ei ole küsimus selles, et keha oleks “katki”.
Küsimus on selles, kas närvil on piisavalt ruumi ja liikuvust?
Ja kui see taastada, võib taastuda ka tunne sõrmedes.
Võib taastuda haardejõud. Võib taastuda uni.
Käed väärivad rohkem kui kiiret otsust.
Nad väärivad terviklikku mõistmist.

Kui keha annab märku, siis ta ei tee seda juhuslikult. Küsimus ei ole ainult sümptomis, vaid süsteemis, mis selle sümptomi loob. Sageli piisab sellest, kui vaadata veidi laiemalt kui ainult randmeni. Ja juust seal hakkavad tekkima vastused, mida paljud ei ole varem saanud